Pidu sai läbi
ja mõned meist siirdusid koju.
Teised taas kesklinna seiklusi otsima jäid
päikegi tõusis ja ehmatas meid
ööklubid suleti
ootame teid homme taas tagasi, praeguseks aga on kõik.
Uskuda ei saa,et hommik on õrnem kui õhtu
päikese kiired, ei paita vaid kõrvetavad
Trammipeatuses suudlesin sind
kui linn ärkas ellu ja raputas mind
üles sest unest mis ei tahtnud lõppeda
Küsisid minult kas kunagi üksteist veel näeme
Kas leiad mind üles, kas ristuvad veel meie teed??
Sina rääkisid pikalt, nii pikalt
ja mina see vaikisin kaua.
Sõnad kõik mattusid trammide kolinasse
Ja peitust me mängime maailmas
ma otsin ja leian ja kaotan su taas